Enamik läänlastest teab legendi Haapsalu Valgest Daamist, vähesed lugu sellest, kuidas Kalevipoeg Haapsalu lossi peale vihastades Lääne-Nigula valda sattus ning Vedrast Pataka mäelt suure kivi võttis.
Legend on väljamõeldud lugu kohast, esemest, sündmusest või isikust. Miks on mõni puu, kivi, allikas, jõgi just selles kohas, just selline? Miks on Pikajalamäel niisugune nimi? Mis lugusid võiks peidus olla mõisas või vanas veskikohas? Miks murdus Palivere pooppuu juunis 2012 pooleks, mida on pealt näinud uue ja vana maantee ristumiskoha lähedal asuv iidnekünnapuu? Legende võib luua ka raudteest või hüppetornist, inimestest, keda päriselt pole. Lugu ei pea ole olema pikk, küll aga põnev. Kirjutaja ei pea olema seotud Paliverega, kõik on oodatud osalema.
Palivere ja selle ümbruskonna legendikonkursi tähtaeg on 31. märts 2021. Tööd palume saata e-mailile kool@paliverepk.edu.ee või postiga Palivere Põhikool, Lähtru tee 16, 90802 Palivere, Läänemaa.
Paremad saavad premeeritud. Head mõttelendu!
Aitäh Rivo Reinsalule fotode eest!
Kalevipoeg Haapsalut karistamas
Kalevipoeg juhtunud korra Lääne-Nigula kihelkonda. vaatab sealt, näeb: Haapsalusse loss ehitatud, lossi kõrvale kirik. Tema aga ei tea ehitusest midagi. Vihastub, et ilma tema loata ehitatud. Otsustab ehitajaid karistada, ehitust purustada. Kahmab Pataka mäelt kivimüraka kätte, sihib Haapsalu torni pihta. Ennäe, visates libiseb jalg libedal maal. Kivil puudub sellepärast paras hoog. Kivi ei jaksa märki lennata, vaid peab paremaks Võnnu saarele heita puhkama. Seal kivi veel praegu puhkamas, tubli mürakas, kolm sülda kõrge, viis sülda pikk, paar sülda lai; otsast tükk lõhkenud, kõrval maas. Kalevipoeg vaatab: Haapsalu tornid ei kummarda ta ette maani. Sammub vaatama, mis kivist saanud. Sammub niisugusel jõul, et müdiseb maa, laenetab lahe. Sammu asemed praegu alles kividel näha: üks Vauksimäel, teine Tuulasmäel, kolmas Vastelõugumäel, neljas Laheva külas. Iga sammu vahet umbes verst maad. Kivimüraka leiab Kalevipoeg Võnnu saarelt. Et kivil tükk küljest lõhkenud ja lõhkenud äär terav, kardab Kalevipoeg, et kivi visates käe vigastaks. Ei hakka sellepärast enam teist korda viskama, seda enam, et teist parajat kivi pole saadaval. Sammub Võnnu saarelt tagasi, jätab Haapsalu lossi ja kiriku seisma.
1986. a Oru vallas üles kirjutatud J. Prooses, teksti kohendanud Ülla Paras