Kodus õppimisest nii- ja naapidi (Palivere Põhikoolis)

Elu teeb trikke ja ei lase inimestel rahulikult ning pikka aega samas rütmis toimetada. Mõtlesime küll, et oleme õpetajad, läheme aasta-aastalt ja päev-päevalt klassi ette ning õpetame, õpime lastega koos. Võtame omaks mõned uued võimalused ja metoodikad, katsetame tasahilju või kiiremas tempos digivõimalusi, nii pensionini välja. Aga elul olid varuks mõned trikid.

Aasiast astus meie poole hirmus tõbi. Murdis inimesi nagu loogu. Paiskas kõigi rutiinse elu sassi ja meil tuli kohanema hakata. Pääsu polnud. Meie matemaatikaõpetaja ütleb ikka, et nii kaua võib õpetajatööd teha, kuni suudetakse veel üllatuda, imestada. Mille üle, võiks küsida. Ikka iseenda ja õpilaste kohanemisvõime üle.

Ragnari sõnapilv digiõpetuse tunnist, mis on koroona reeglid.

Kuidas see kõik meil siis algas? Nagu 100 meetri jooks. 

Tähelepanu ehk valitsus andis teada eriolukorra kehtestamisest ning koolide sulgemisest kaheks nädalaks.

Valmis olla ehk reedesed kiired ettevalmistused: töövihikud jm õppematerjal koju, kõikidele opiq.ee kontode loomine, lugemiseks noorsookirjanduse raamatud kaasa, spordiriided koju. 

Start ehk esmaspäeval, 16. märtsil läks lahti.

Algasidki üllatused: väga suure osa õpilaste tõsine suhtumine kodus õppimisse, õpetajate kiire areng digimaailmas, koostöö sujumine. Muidugi, mõned väikesed viperused olid ka, kuid see oli ju esimene nädal. Ja siis ei teadnud me veel, et see kõik kestab üle kuu, võib-olla kauemgi.

Nüüd on selge, et tegemist pole 100 meetri jooksuga, distants on oluliselt pikem. Mis kõige probleemsem – finišijoon on määramata. 

Nüüd on seda jooksu lipatud juba mitu nädalat. Meile, õpilastele ja õpetajatele, on selgeks saanud olulised tõsiasjad, mis meid töös aitavad. Esimene põhitõde on see, et tegelikus elus, selles 70-80-aasta pikkuses ja miks mitte ka pikemas elus, on need kuud kaduvväikese tähtsusega. Oluline on õppida, kuid see, kas absoluutselt kogu õppekava saab täidetud, on vähem tähtis. 

Õpetajate esimeseks ülesandeks oli välja selekteerida olulisemad teemad, mida siis käsitleda. Teiseks küsimuseks jäi, kuidas õppida nii, et sellest ka mingit kasu tekiks. Kolmandaks, kuidas tagada individualiseerimine, sest kõigi võimekus pole ühesugune.

Rahu, ainult rahu. Nii ütles teadupärast Karlson, mehike ühe maja katuselt. Ainult rahulikult ja üksteise apsakatesse mõistvat suhtudes saab veebi teel õppida. Eksivad nii õpetajad kui ka õpilased. Näiteks panin ma ühel päeval küll tööülesande e-päevikusse üles, kuid töölehte ei pannud. Vaesed seitsmendikud mõtlesid siis oma variante välja, kuidas toimida. Lõpuks taipasin, et probleem oli minus. Lapsed olid usinad. Mõnikord on nii, et õpilane teeb tööülesande küll ära, kuid unustab saata. Mõni saadab täiesti vale töö. Mõnel läheb töö internetiavarustesse hulkuma. Võimalusi on palju. Kõige suuremaks abimeheks on vastastikune mõistmine.

Need nädalad on toonud esile mitmed märksõnad, mis selles e-õppes aitavad. Tähtsamaiks on meie hinnangul neist märksõnadest järjekindlus, kannatlikkus ja kohusetunne, seda nii õpetajate, õpilaste kui ka vanemate jaoks. Peab olema järjekindel, et kõik õppetegevuseks vajalik materjal oleks õpilasele varakult olemas, ja kannatlik, et ikka uuesti ja uuesti õppeteemat selgitada, kes digivahendeid kasutades, kes meilitsi, kes muul moel. Meil pole ju võimalust astuda lapse kõrvale ning talle mõnd mureteemat puust ja punaseks teha. Õppurid peavad olema järjekindlad, et iga päev tegeleda õppimisega. See käibki nii, et tõustakse hommikul üles, säetakse end õppetööks valmis ja hakatakse toimetama. Mingil juhul ei tohiks õppimist lükata õhtusse, järgmisse päeva, nädalavahetusse või siis ebamäärasesse tulevikku. Meie koostöö kinnitab seda, et suurem osa õpilasi ongi järjekindlad, vastutustundlikud ja ka kannatlikud sellises õppimises. Milles väljendub see õpilase kannatlikkus? Ikka selles, et kui õpetaja saadab juhiseid töö parandamiseks, siis seda ka tehakse. Kui aga õpetaja ütleb, et ei oska õpilase tehtud tööd avadagi, siis saadetakse juhiseid. Nii juhendas näiteks üks üheksandik mind, et saaksin tutvuda tema koostatud õppemänguga. Neid mängukeskkondi on ju tohutult palju. Õpetajate teadmised mängude asjus aga kasinad. Nii me vastastikku õpimegi. 

Vanemate järjepidevus ja kannatlikkus väljendub aga kohal olemises, kursis olemises, vajadusel kõrval olemises. Meil on palju häid näiteid selle kohta. Paljude vanemate aktiivsus on väga tõhus tugi e-õppes.

Need nädalad on andnud meile kõigile uusi teadmisi. No eks me teadsime ju iga õpilase võimeid ennegi, kuid eriti teravalt on nüüd välja tulnud enesejuhtimise oskus, suutlikkus korraldada oma tegevust, tööjuhendite lugemise ja mõistmise oskus, õpetajate puhul tööjuhendite selgelt sõnastamise oskus, tahtmine näha oma ainest kaugemale, soov arvestada õpilase koormusega ja veel tuhat muud pisiasja. Tegevused, mis õpetaja peas on iseenesestmõistetavad, ei pruugi õpilase jaoks olla nii selged. Näiteks jätsin ühe kodutöö puhul kirjutamata, et töö tuleb mulle saata. Loomulikult saatis suurem osa õpilastest tehtud töö, kuid üks jättis saatmata. Kelle viga? Minu viga. Lisaks peame olema valmis kõike üle täpsustama ja siis veel korra täpsustama. Kannatlikult.

Mõned killud õpetajatelt (õpetaja sõnastus on muutmata)

  • Õpetaja jaoks on keeruline, et õpilane ei loe tööjuhendeid mõttega. Ta loeb, ta  teeb ja saadab kuhugi. Justnimelt KUHUGI! Ja pärast imestab, et miks on Stuudiumis mittearvestatud või tegemata töö. Aga ta saatis töö kuhugi, kuhu ta ARVAS, et peab saatma. Mõistlik oleks alati enne saatmist kontrollida, kuhu see õpetaja neid töid ikka tahab. Kas tõesti oma isikliku meiliaadressi peale, et terve õhtu telefon kilksuks? Tegelikult tahtis ju hoopis Stuudiumisse Tera ülesande kommentaariks.
  • Siis on veel keeruline, kui õpilane ei pea tunni aegadest kinni. Minul on parasjagu 4. klassi tund (täpsustuseks, et Zoom-keskkonnas) käimas, kui kõik ümberringi hakkab kilksuma ja kõlisema, plinkima ja värelema. Telefon väriseb hullumeelselt laual, ekraan vilgub ja on sõnumitest paks. Arvuti ekraanil vilguvad 7 Messengeri akent. Selgub, et 6. klassist aktiivsem osa on asunud tegema oma töid ja muudkui pommitavad õpetajat, ikka miks? kuidas? mis? kuhu?… Nii selle klassi gruppi kui privaatsõnumid. Muidugi oleks jälle aidanud lihtsalt tööjuhendi lugemisest.
  • Käib tund Zoomis. Ühe pere üks õpilane on tunnis, teine alles voodis. Ütlesin siis, et marss püksid jalga ja tundi. Lehvitas kaamerasse ja oligi olemas. 
  • Õpilane saadab mulle meili, et tema ühele küsimusele vastata ei oska. Suunan ta kohta, kust vastuse saab ja täpsustan küsimust. Tema vastab, et läks juba kodust ära. Paar päeva hiljem, kui ma endiselt vastust pole saanud, küsin et noh, vasta ikka ära, ma ei saa ju muidu ära arvestada. Tema vastus kõlab: “Aga ma ju ei osanud seda teha”. Ütlesin siis, et kuule, ma ju sisuliselt ütlesin sulle ette, mis ma saada tahan… 10 minutit hiljem tuleb õige vastus ja vabandus, et ta ei lugenud mu meile lõpuni. No tere, tali!
  • Midagi positiivset. Saan õpilastelt pilte ka harjutustest, mille nad küll pidid lahendama, kuid mulle saatma ei pidanud. Ja tavaliselt saadavad neid need kõige suuremad lohed, kellele koolis pidin kolm korda meelde tuletama, et tahan nende iseseisvat tööd näha. Eks siin ole ka näha, kui “hästi ja korralikult” nad tegelikult tööjuhendeid loevad.
Jako Joonatani nägemus, mida kõike praegu, eriolukorra ajal teha ei saa, kuid mida tahaks teha.

Küsisin arvamust ka mõnelt vanemalt. 

  • Ühega neist seisime teineteisest kahe meetri kaugusel ja mõtisklesime kujunenud olukorra üle. Ta ütles, et tema lapsele praegune õppekorraldus sobib, sest saab rahulikult ärgata ja oma päeva planeerida. Et on tegemist 3. kooliastme õpilasega, siis saab laps oma tööga enamasti ise hakkama ja vanema abi on vaja vähe. Väikeste laste puhul on vanemate tugi kindlasti olulisem, ilmselt on vaja rohkem koos õppida. See vanem lisas veel, et talle eneselegi üllatuseks tõuseb see õpilane varakult, hakkab juba kaheksast tegutsema, seni oli hommikuti uni ikka üsna magus. Varakult tegutsema asunud, on pooleks päevaks töö juba tehtud ning piisavalt aega puhkuseks. Üks miinus oli tal ka tuua. Kuna õppetöö on veebipõhine, on lapsi veel raskem arvutite tagant ära saada ja õue minema sundida. 
  • Teine lapsevanem arvas, et väikestel lastel on päris palju kodutöid. Lihtsam on siis, kui on videotund ja õpetaja juhendab. Plussiks on see, et lastel areneb iseseisva töötamise ja aja planeerimise oskus. See tuleb aga üsna vaevaliselt. Eriti raske on erivajadustega lastel, sest tugispetsialistide asemel on nüüd vanemad, kes ei pruugi osata last aidata.

Uurisin ka, mida arvavad üheksandikud. Nad on vast kõige asjalikumad hindama sellist õppimise viisi. 

  • Praegune töökorraldus on hästi mõnus: õppepäevad ei ole üldiselt  pikad, kodutöid ei anta, on rohkem vaba aega, hommikul on mõnusam ärgata. Mõnikord on tunne, et antakse liiga palju õppida, kuigi peame aru saama, et see on koolipäev, mitte lihtsalt kodutööde tegemine. Mõned õpetajad annavad teha töövihikust ülesandeid, mis on minu jaoks ebamugav. Kõik tunnid võiksid olla internetis. Teras võiksid olla töölehed, mida võiks lahendada, või Google Drives mõned ülesanded. Võib olla leiab mõni õpetaja internetist mingi huvitava keskkonna, kus oleks huvitav õppida.
  • Suurematel klassidel sujub töö ilusasti ja raskusteta, aga väiksematel on kindlasti selle koduõppega raskusi, kuna nad pole pidanud varem igasuguseid programme kasutama ja pilte saatma. Tean üht koolikaaslast, kes ei suuda kodus  õppimisele keskenduda, kuna puudub konkurents.

Üks õpilane vastas mulle väga konkreetselt.

Head:

  • Saan õppida, millal tahan, tähtis on, et tööd tehtud saaks.
  • Saan tööd teha kodus, ei pea kooli sõitma igal hommikul.
  • Võin teha söögipause, kui just videotund pole.
  • Õpetajad aitavad, kui vaja.
  • Saan teha tööd oma tempoga.

Halvad:

  • Vahel jääb üksinda tegemiseks liiga palju tööd.
  • Igas kodus pole head internetiühendust.
  • Mõned õpilased ei oska arvutit kasutada, mistõttu on töö tegemine väga keeruline.
Kaisa nägemus distantsõppe positiivsetest külgedest

Soovitama me midagi ei hakka, soovitajaid on niigi palju. Kolm tähtsamat märksõna on öeldud. Neile lisandub kindlasti veel mõõdutunne, seda just õpetajate osas: pigem üks ülesanne vähem kui üks rohkem. Praegu toimub tõeline digipööre, Eesti hariduse üks suuri eesmärke. Eks aja häda härjadki kaevu. 

Lõpetuseks on ühe õpetaja mõtted:

Kõik plinkis, hüüdis, väreles ja see kõik toimus mu isiklikus elutoas. Millal tööpäev läbi saab? Eile nägin peale seitset õhtul, et keegi saatis töö jälle Tera asemel suhtlusesse või minu kooli meili asemel isiklikule meilile. Las olla. Homme saadan vastuse. Täna lõpetan kirjadele vastamise, login Stuudiumist ja Opiq.ee-st välja ja lähen õue. 

Viimased mõtted enne uinumist on, et ma pole kunagi olnud tööpäeva lõpuks nii väsinud suhtlemisest, kirjutamisest, korduvalt ja korduvalt uuesti sama asja seletamisest. On lihtsam käia koolis tööl, sest siis on vähemalt kodust tööle liikumine väikeseks häälestusajaks, praegu astud elutoast kööki, köögist vannituppa ja kogu häälestus – mingit üleminekut kodust tööle pole – kõik on üks töö. 

Jäägem füüsiliselt ja vaimselt kõik terveks, sest pärast koroonaviiruse taandumist on vaja ka elada!

Kommentaar artikli juures olevale pildile. Õppisime eesti keelt, teemaks lihtlaused, õppuriteks üheksandikud. Meil toimus väga individuaalne juhendamine, sest vahel võib olla nende lausete kirjutamine üliraske. Õnneks on meil koos töötamise keskkonnad ning tahe õpitavast aru saada. Saimegi koos hakkama

Margit Ülevaino
e-õpetaja ja e-õppija

Comments are closed.