Märtsis kuulutasime välja Palivere legendide konkursi. Meile saadeti neli põnevat lugu ja lisaks arvestasime konkursi hulka kaks varasemat õpilastööd. Kõik osalejad saavad tänutäheks kaheinimese priipääsme Haapsalu Valge Daami suveteatri uuele etendusele “Viirastus”, mida mängitakse 19.-22. augustil 2021 algusega kell 22 Haapsalu Piiskopilinnuses.
Head lugemist ja uued põnevad lood on alati oodatud!
Allikas
Ene Tamm
Maaemal oli palju lapsi. Kõige noorem oli lastest Allikas. Ta oli sellepärast huvitav laps, et kui ta oli kurb ja õnnetu, siis ta tõmbus endasse ja kuivas ära. Kui Allikas oli rõõmus ja õnnelik, siis oli ta õnnest nii ülevoolav, et puhkes nutma ja nuttis nii, et ojad voolasid.
Allikas oli väga õnnelik, et kõik inimesed käisid tema ilu imetlemas ja temast tervist ammutamas. Paljud inimesed viisid seda tervistavat jooki isegi endale koju kaasa. Inimesed käisid päeval ja metsaelanikud käisid öösel janu kustutamas. Nii ei olnud Allikas kunagi üksinda. Mida rohkem inimesi ja loomi tema juures käis, seda õnnelikumaks ja rõõmsamaks ta muutus. Seda rohkem pisaraid voolas ja nii juhtus, et Allikas ajas tihti üle kallaste.
See ei meeldinud aga Vanakurjale, kes oli kogu aeg tige ja üksildane. Kui vähegi oli võimalus, siis andis ta endast kõik, et mõni pahandus, või koletu tegu teha.
Ühel öösel hiilis Vanakuri Allika juurde ja peletas sealt minema kõik loomad, kes olid sinna kogunenud. Ta rammis palgid maasse, ehitas sinna ümber sünge maja ja peale katuse. Kõike selleks, et Allikas ei näeks enam valgust, inimesi ega loomi.Vanakuri soovis, et Allikas muutuks sama üksildaseks, nagu oli ta ise ning ütles: “Mitte keegi ei tohi siit Allikast enam vett võtta ja sind imetlemas käia!”
Allikas oli väga ehmunud, kurb ja õnnetu. Ta tõmbus endasse ning mitte ükski pisar ei voolanud enam ta palgel. Vesi roiskus, muutus haisvaks ja mürgiseks. Inimesed hakkasid Allikast kaarega mööda käima ja kes teda vaatas, ütles: “Oi kui jube Allikas!”.
Jutud sellest jõudsid lõpuks Maaemani, kes tõttas kohe oma lapsele appi. Ta ütle Allikale: “Kallis laps, ma tahan, et kõik sinust jälle rõõmu tunneksid. Sellepärast ma luban sul läbi maapinna tungida ja endale teine asupaik valida. Nii Allikas tegigi. Ta uuristas läbi pinnase uued käigud ja tungis vulinal nuttes ja õnnelikuna maapinnale. Allikas muutus jälle rõõmsaks. Mida rõõmsamaks ta muutus, seda rohkem veepisaraid voolas. Inimesed ja loomad tulid tema juurde jälle tagasi, et elujõudu ammutada. Kuna Allika vesi oli tekkinud pisaratest siis hakkasid inimesed seda Silmaallikaks kutsuma.
Nii elab Allikas juba aastaid õnnelikuna. Vanakuri aga põgenes, sest Maaema oli lubanud ta muidu maapõue vangistusse panna. Vanakurja ehitatud onn aga on endiselt alles ja Maaema ootab, millal inimesed selle ära lammutaksid. Silmaallikast aga räägitakse veel, et tema veega silmi pestes saadakse nägijaks.
Puuvana lugu
Urve Tabri
Umbes paarkümmend inimpõlve tagasi olla Allikmaa külas üks naksis ja krapsakas noormees elanud. Poiss uidanud tihti vabadel hetkedel ümbruskonna looduses ringi ning trehvanud kenal kevadpäeval samasugust looduslast – kaunist neidu naaberkülast Vidrukast.
Noored ajanud veidi aega häbelikult juttu, kuid mõlemal tekkis südames tunne, et see õige teinepool on tema teele sattunud ja nii leppinud nad kokku, et näevad õige pea taas. Noormees lubanud tüdrukule, et toob kodukarjamaalt noore künnapuuvõsu ja istutab selle kahe küla vahele tee äärde – siis neil kahel päris oma kokkusaamiskoht olemas.
Tegigi poiss oma lubaduse teoks ja noor puu hakkas jõudsasti kasvama. Noorte kooskäimisest puu juures sündis armastus ning õige pea saatis poisi pere Vidrukasse kosjad, mis seal rõõmsalt vastu võeti. Neiust sai Allikmaa küla tallu noorperenaine.
Levis kuuldus, et sellel puul on imevõimed – aitab õigeid noori südameid kokku juhatada. Puu juurde ei mindud kunagi tühjade käte ega halbade mõtetega, ikka toodi väike ohver ning leiti lohutust oma muredele ja kinnitust rõõmudele.
Puule meeldis tema roll inimeste elus väga, ta kuulas kõige salajasemaid sosinaid. Aastasadade jooksul tekkis talle ka nägu ning sellega võimalus näha kõiki neid inimesi, kes tema rüppe end peitsid.
Tänasel päeval, kui Puuvana juba üsnagi põdurake välja näeb, võib puhaste mõtetega inimene end tema tüve sisemusse peita ja hoolega kuulates Puuvana südametukseid kuulda, samuti võib ta aimata, kui väga vana puu ikka veel armunuid enda lähedusse igatseb ning neid ootab.
Kuidas jõgi Kuliste aasal endale kuju sai
Andrus Eilpuu
Paarkümmend inimpõlve tagasi elas Palivere mõisas kaunis mõisapreili. Preilile meeldis väga suvisel ajal mööda jõge ülesvoolu möldri vesiveskini aerutada ja siis lasta päikesekiirtest sillerdaval vetevoolul end paadiga tagasi koduni kanda.
Praeguse Kuliste aasa maadel oli sellel ajal Kulliste talu, mille perepoeg oli mõisapreilit eemalt jõe peal näinud ja temasse armunud. Sellel ajal voolas jõgi praegusest sängist eemal, rohkem loodes ja palju sirgemalt.
Lihtsa talu perepojal ei olnud tollel ajal kohane mõisapreilit kaasaks paluda. Aga armastus neiu vastu muudkui kasvas ja nii otsustas noormees jõele uue lookleva sängi kaevata, mis tema ihaldatu mööda jõge tema koduõuele lähemale tõi. Käänulise jõeoru kaldale istutas ta tammepuud nagu mõisapargis. Just ühe all, mida praegu kutsutakse laulutammeks, laulis ta oma armastatule iga kord, kui too möödus. Nõnda suur töö ja kiindumus tema vastu pani ka preili südamesse sooja tunde ja koos said noored mõisavalitsejalt loa leivad ühte kappi panna.
Nende armastuse mälestuseks tähistatakse Kuliste aasal suvist pööripäeva jaanitulega.
Kuidas Palivere endale nime sai
Margit Ülevaino
Aastat seitse-kaheksasada tagasi oli Palivere kohal pisike asula, kuid sellel polnud nime. Oli selline pisike nimetu kohake. Talud olid hajusalt, oma kümmekond suitsu tuli ära. Naaberasulatel olid juba nimed: Risti sai selle teede ristil asumise järgi, Martna sai Püha Martini järgi, oli ju ristikiriku aeg Eestisse saabunud. Nigula nimi tuli ka pühak Nikolauselt. Aga Palivere – polnud siin kirikut ega pühakut, polnud toona veel ristuvaid teid, puha metsad ja sood ja üksikud talud. Aga kuidas siis seda kohta nimetada? Et homme lähen Ristilt sinna külla, millel veel nime pole. Võib-olla ütlekski – Nimeta küla.
Nimeta küla elanikud said hiiepuude juures kokku, püha paik ikkagi. Hakkasid koos külale nime otsima. Kas panna hiie järgi Hiieküla? Rootsiniidu talu peremees, palju käinud ja näinud inimene, teadis rääkida, et hiied on ju igal pool ja Hiiekülasidki on mitmeid. Tahaks ikka midagi teistsugust, omapärasemat. Vana-Tiigi talu perenaine pakkus, et paneks nime Kulliste aasa järgi. Ka see ei läinud läbi, sest Kulliste on aas, mitte aga terve küla. Koosolek läks laiali, ühtki head nimepakkumist ei tulnud.
Uustre-Raja peremees Kubja Martin armastas käia metsades hulkumas. Läks pärast koosolekut närvide rahustamiseks läbi metsa kodu poole. Vaatab, maa seest tuleb välja veri. Punane, vedel – veri mis veri. Kas on maa sees tapetu? Uuris ja puuris, miski ei tundunud valesti olevat. Vangutas pead ja astus edasi. Martin möödus hea naabrimehe väravast, kus Jaagu Eedu parajasti koos naisega kõhutas. Martin kõneles Eedule neist imelikest asjust, mida ta metsas nägi. Mehed võtsid koos jalad selga, kutsusid tee peal kohatud Paisu Kusta julgestuseks kaasa. Kusta olnud teel kraavi viskama, tal oli puulabidas õlal. See kulus meestele marjaks ära. Metsa verekohale jõudnud, kaevasid nad veidi – laipa polnud. Kergendus seegi! Aga veri immitses maa seest, nagu Martin seda ka üksi metsas nägi. Mehed, nõutud ja hämmastunud, läksid laiali. Kuid iga mees kandis endaga sõna. Nii kuulsid peagi kõik, et külakese metsatukas immitseb maa seest verd, palju verd.
„Palju verd,“ sosistati ühes talus. „Palju verd,“ kõhistati teises. „Palju verd,“ sahistati peagi kõikjal. Kuuldused külast, kust tuleb maa seest verd, ulatusid Ristini, kandusid Martnani ja mujale ka. Läksid aastad ja siis öeldi, et lähen Paljuverre. Läksid veel aastad ja öeldi, et lähen Paliverre.
Nimeta küla elanikud said hiiepuude juures kokku, püha paik ikkagi. Hakkasid koos külale nime otsima. Ikka jälle hiiepuu juures. Koosolekupaigast läks mööda Risti mees ja hüüdis: „Hei, Palivere mehed, mis nõu peate?“ Nimeta küla mehed rehmasid käega. Pidasid nõu edasi. Tuli Martna mees, vankril naine-lapsed. Hüüdis temagi: „Hei, Palivere mehed, mis nõu peate?“ Nimeta küla mehed sahmasid käega. Imestasid ainult, et neid nimetati Palivere meesteks. Polnud ju nemad veel külale nime pannud. Tõusis siis Martin otsustavalt püsti ja kõmistas oma sügava bassihäälega: „Mis siin enam mõelda, Palivere on meie küla. Teisedki tunnevad seda niisuguse nimega.“ Jaagu Eedu noogutas nõusolevalt. Et Martin ja Eedu olid külas kaaluka sõnaga mehed, olid ka ülejäänud nõus. Nimi jäi ja allikaist immitses kaua veel punast verd. Immitses nii kaua, kuni lagunes maa sees olev soorauamaak.
Salapärane mets
Emma Lisette Julianus
Elas kord üks 13-aastane tüdruk, kes armastas oma kodumetsas jalutada, loodust vaadata ja linnulaulu kuulata. Kuid ühel päeval koolist koju jõudes teatas talle ema: ,,Kullake! Tore, et sa tulid. Mine asju pakkima, me kolime ära!”
Tüdruk oli hetkeks ehmunud, kuid toibus kiiresti ja asus ennast ning oma metsa kaitsma. Kuid ükskõik, kui palju ta ka vastu ei vaielnud, jäi ta oma kodumetsast ikkagi ilma.
Uue kodu lähedal oli ka mets. Mitte küll nii kaunis, kui tema eelmine mets, aga siiski mets. Seal metsas võis ta ka jalutada ja seda ta tihti tegi.
Esimestel päevadel oli metsas nagu metsas ikka, kuid tasapisi tekkis tal veider tunne. Ta ei osanud seda seletada, aga tunne ei kadunud ka järgmisel päeval metsas ega ülejärgmisel päeval. Siiski jätkas tüdruk metsas jalutamist. Kuni selle hetkeni, mil vana puu juurte alt roomas välja suur verine kombits, mis ta kaasa haaras ja maa alla kadus.
Tüdruk jäigi kadunuks. Kuuldavasti on see mets kohas nimega Palivere. Vaata juba selle koha nime!
Kuidas Palivere kandi kohad endale nime said
Helen Carmel Boyers
Elas kord üks tüdruk nimega Mari Mets. Tütarlaps oli pärit rikkast ja uhkest suguvõsast. Nende perekonnale kuulusid suured valdused, isegi üks raba. Seal käis tüdruk tihti jalutamas ja jõhvikaid korjamas. Kuna rabas oli palju vett ja märga maad, ehitas tüdruk oma lemmilauka juurde silla. Selle soosilma tume ja sünge vesi oli tütarlapsele väga südamelähedane, kuna talle meeldis seal ujuda ja lauka kaldal mõtiskleda.
Tema vanematele kuulus ka küla, terve tema suguvõsa elas seal. Aga sellel külal ei olnud veel nime. Mari perekond oli väga õel ja kuri. Nad ei saanud kuidagi kokkuleppele, mis külakese nimi olla võiks.
Ühel tavaliselt päeval jäi Mari vanaema kadunuks. Kõik otsisid memme mitu päeva ja ööd, kuid keegi ei leidnud teda kuskilt. See valmistas Marile suurt kurbust ja valu, sest vanaema oli olnud tüdrukule kõige lähedasem inimene. Vanaema ja Mari käisid tihti rabas koos jalutamas ja just memm õpetas tüdrukule ujumise selgeks. Lõpuks leiti memme surnukeha ühe kaugel asuva mäe otsast, kuhu pidi pikalt-pikalt kõndima. Naine oli juba vana, seepärast pidas pere seda loomulikuks surmaks, kuigi naise keha all oli loiguke verd. Mari vanaema jalad olid olnud väga pikad ja peened ja nii otsustatigi panna selle mäe nimeks Pikajalamägi. Armastatud vanaema auks.
Möödus kuid, elu läks edasi ja kurbusest saadi üle. Peagi tabas aga Mari perekonda järgmine tragöödia. Mari ema leiti allika juurest, silmad välja torgatud, veri silmakoobastest välja imbumas. Terve küla arvas, et see oli allikahaldja kätetöö, kuna Mari ema oli alati olnud ahne ja edev naine ja võttis ära allikahaldjatele antud annetused. See oli ka üks põhjustest põhjus, miks nende pere nii rikas oli. Kuna ema silmad olid väga kenad ja smaragdrohelised, pandi veekogu nimeks Silma allikas. Ema surm mõjus Marile kohutavalt ja kõik juba rääkisid, et Mari on järgmine, kes ära sureb, ja et see on kindlasti needus. Tüdrukule tegi see palju meelehärmi, oli ta ju veel suremiseks noor.
Ühel päeval rääkisidki Mari sõbrad sellest, kuidas nad jäävad neiut igatsema ja taga nutma, kui tüdruk ükskord hinge heidab. Mari tormas ummisjalu sõprade juurest minema, sest mis sõbrad need on, kes tema surma ootavad. Ta muudkui jooksis ja jooksis läbi raba, pisarad voolamas. Tüdruk tahtis jõuda veesilmani, mille juures saaks maha rahuneda. Tormates komistas neiu juurika otsa ja kukkus niimoodi, et enam üles ei ärganud. Peast voolas samblale verd.
Peagi leidis Mari isa hinge heitnud lapse. See kaotus vapustas meest täielikult. Ta kandis Mari kodukülla, mattis oma armastatud tütrekese ja tassis haua peale hunniku kive. Künkake sai nimeks Haudjamägi. Kuna mees oli nii väga Marit armastanud, panigi ta raba nimeks Marimetsa raba. See pidi tüdruku õnnetule hingele rahu andma.